Töö

Ülivinge on see, et ma sain Solarisse tööle, reedel lähen lepingut tegema ja laupäev juba hakkab pihta. Jei! Graafik on päris hull, pikad päevad ja detsembri lõpus kõik päevad järjest, isegi jõululaupäeval tuleb tööle minna. See on veidi kurb, et see aasta mul jõule pole, või noh on, aga nad on poolikud. Aga päriselt väga ootan ja loodan, et ma ikka hästi hakkama saan.

Muidu läheb nii, et see nädal läheb kõik millegipärast valesti ja see on päris nõme tegelikult. Lihtsalt paar väga nõmedat kohtumist, mis tahan või ei, mulle ikka liiga palju mõjuvad. Ma tahaks pooleks kallistada kõik need inimesed, kes oskavad mu alati uuesti rõõmsaks teha.

Ah, nii palju asju juhtub, et ma ei viitsi kõike kirja panna, arvestades seda, et ma siia viimati mitu nädalat tagasi sattusin.

See on päris huvitav, kui hakkan vaatama How I Met Your Mother'it ja selle asemel hakkab mu arvuti hoopis vene räppi mängima.

Pärnu tuviõun

Eelmine reede oli üks väga lamp päev. Teadsin, et pean minema poole 12ks kooli ja siis seda ma ka tegin. Kooli jõudes istusin korraks maha ja tegin ühe kõne, et teada saada, kuhu ma minema pean ja siis sain teada, et mul polnudki tegelikult vaja kooli tulla üldse. Nagu mismõttes???

Nojah, selle peale sõitsin linna tagasi ja kui Solarises marsat oodates kvaliteetaega veetsin, siis tuli minu juurde üks mees iPadiga, et teha mulle testi, milline õun ma olen. Mina olen Pärnu tuviõun.

In time

See oli meeletult kaunis, kui ma täna kodu poole jalutasin. Kell oli veel väga vähe, aga juba päike hakkas loojuma ja kõik ümberringi oli vaikselt hämarduv ja punakas. Puude lehed olid eriti ilusad sellise valguse käes ja ma vaatasin kõike seda enda ümber ja mul lihtsalt hea olla. Kõik ebameeldivad mõtted olid järsku kuskile ära kadunud ja ma ei muretsenud ühegi asja pärast. Oeh, kogu aeg võiks nii hea ja ilus olla.

Aga reaalne elu on see, et ma kukkusin oma majandusmata kontrolltöö läbi ja homme mikroökonoomika töö, millest ma oskan peaaegu mitte midagi jälle, ma tean, et tark inimene õpiks praegu ja ei kirjutaks blogi, aga ma enam ei jaksa, sest ma ei saa sellest mitte midagi aru ja ma olen suures segaduses, et mis minust saab, kui mu kõik hinded nii halvad on.

Ei, tegelikult oli täna lõbus ka. Hommikul käisin jälle Krissuga pinksi mängimas ja no ilmselgelt ei möödunud see aeg nii, et ma poleks millegiga hakkama saanud. Vähemalt oli mu reaktsioon täna paigas ja mäng tuli vahepeal juba väga hästi välja. Nonii, aga mis mu juhtus, oli siis see, et pall lendas jälle kõrvalmängijate juurde. Läksin nende tõkete juurde, mis mänguplatse üksteisest eraldavad ja siis isegi nägin palli ja mõtlesin, et kummardan üle tõkke ja võtan ta sealt ära, aga pall veeres edasi, nii et ma ei ulatunudki selleni. Siis astusin üle tõkke ja samal ajal küünitasin pallini ja järgmine hetk oli selline, kus mina istusin maas pooleldi kõhuli ja minu all oli pikali kukkunud tõke ja noh pall oli vähemalt minu käes. Seega jah, seekord käisin ise ka koos tõkkega pikali. Ma juba kardan, mis järgmine kord juhtuda võib. Üks naljakas hetk oli veel, kui treener arvas, et Krissu tuli kontsadega trenni, sest tal olid mingid kõrged tantsutossud jalas.

Aga nüüd ma jätkan mikroökonoomika lainel ja loodan midagi sellega lõpuks saavutada.

Kui saab minna ringiga, siis loomulikult läheb Triinu ringiga.

Ma ei tea midagi ilusamat, kui neljapäevased (ma kusjuures praegu ülikaua mõtlesin, kas neljapäevased kirjutatakse kokku või mitte ja no ei mõelnudki midagi välja) töönädalad, sest see on lihtsalt taevalik tunne, kui ma megaväsinuna tulen neljapäeva õhtul koju ja ei pea mitte midagi tegema, sest see nädal, mis mul seljataga on, oli lihtsalt natuke rohkem, kui ma jaksan. Hirmus on see, et edaspidi läheb veel kiiremaks.

Esmaspäev oli üks naljakas päev. See oli lihtsalt üks neist päevadest, kus mul kogu aeg midagi juhtub. Mu päev algas sellega, et kõik oli valesti ja jätkus samamoodi edasi. Kuna pool semestrit on läbi, siis on meil nüüd õiguste aluste asemel töökeskkond ja ergonoomika (see pole üldse nii hirmus, kui nime järgi tundub) ja ma saan nüüd lausa 12-ks kooli minna ja seepärast mõtlesime Krissuga, et väga hea oleks ju hommikul enne seda minna pinksi mängima, et kehalise tunnid täis saada. Nonii, selleks et kell 10 koolis olla, pean ma kell 7 juba ärkama ja nii ma tegingi. Millalgi 8 ajal hakkasin kodust välja minema, et marsale jõuda ja siis teatas mu isa, et ära mine, ma viin su ise ära. See on muidugi väga kena, et ta oli mu nõus ära viima, aga oleks veel kenam olnud, kui ta oleks mulle seda eelmine õhtu öelnud, kui ma küsisin talt selle kohta. Ärkasin lihtsalt poolteist tundi varem kui vaja ja see oli äärmiselt häiriv fakt.

Järgmine feil oli see, et oli hommik ja ma ei suutnud absoluutselt mängule keskenduda. Lugematu arv kordi ma lihtsalt lõin reketiga õhku, kuna mu reaktsioon ei ole hommikuti just suurem asi. Sellega sai päris palju nalja. Siis juhtus mul veel palliga igasugu huvitavaid asju. Kuna pinksilauad asuvad teisel korrusel, need on nagu rõdu peal, see tähendab, et korruse keskel on suur auk, kust näeb alla korvpalliplatsile. Palliga juhtus mul see, et see lendas sealt rõdult alla. Kuna ma ei tahtnud, et see alla kukub, siis ma üritasin sellele väga kiiresti järgi minna ja selleks pidin ma hüppama üle mingi tõkke, mis pinksilaudu üksteisest eraldab. Esimene kord jäi tõke enam-vähem ilusti püsti ja palli sain ka ilusti kättes, sest keegi viskas selle alt üles. Aga pinksilaua juurde tagasi tulles astusina ma uuesti üle selle tõkke ja siis Krissu ütles mulle midagi, nii et ma jäin seisma keset seda tõket ja no siis see kukkus ümber. Tähelepanu oli garanteeritud. Mõni hetk hiljem lendas pall jälle kuhugi, seekord kõrvalmängijate juurde ja kui see pall mulle otse kätte visati, siis ma pillasin selle uuesti maha, nii et see veeres jälle kuhugi kaugele. Aa ja siis alguses, kui me just mängima hakkasime, tuli üks treener minu juurde ja hakkas minuga vene keeles rääkima. Mul jooksis juhe totaalselt kokku selle peale ja ma vaatsin ikka väga tükk aega talle lolli näoga otsa ja mõtlesin, et miks ma mitte midagi aru ei saa. Lõpuks Krissu ütles mulle, et ütle, et sa ei saa aru, aga selle aja peale oli treener juba pika jutu maha rääkinud ja siis ta pidi kõike otsast peale alustama. Rohkem ei tule meelde, mis oleks veel juhtunud, aga kui me pärasr seda kõike Avele rääkisime, siis ta küsis selle peale, et kui kaua üks trenn kestab, sest talle tundus uskumatu, et tunni ajaga nii palju võib juhtuda. Aga no näe võib!

Teisipäev oli päris kiire päev. Kuna nüüd on juba reede, siis tegelikult pole mul enam õrna aimugi, mis ma teisipäeval tegin. Aga õhtul oli Teoteater ja meid oli ainult neli seal, aga nii oli ka väga mõnus. Tegime niisama igasugu etüüde ja improt ja nagu ikka. Ja koju jõudes õppisin poole ööni, sest järmine päev tuli esitada majandusmata kodune kontrolltöö ja lisaks sellele tuli seal veel nagunii kontrolltöö. Selleks hetkeks, kui ma koju jõudsin, oli mul tehtud täpselt null ülesannet ja millalgi pärast ühte oli suurem osa valmis.

Selle kõige pärast otsustasin ka üle väga pika aja jälle kolmapäeval kell 8 kooli minna, et loengus kogus see värk valmis saada. Ja sain ka valmis. Aga uni oli muidugi megasuur nii, et hiljem mikroökos jäin magama peaaegu. Ja siis saabus see kauaoodatud majandusmata ja kontrolltöö. Oskasin täpselt mitte ühtegi ülesannet, isegi teooria eest vist ei tule 2 punkti ära. Üldse oli päris huvitav see, kuidas kodu meie grupp lihtsalt järjest minema läks, geeniused nagu me oleme. Ma olen tähele pannud muidu sellist asja, et minu grupp sarnaneb väga palju minu klassi Ramis ehk siis keegi ei võta kooli liiga tõsiselt ja kõigile lihtsalt meeldib kui lõbus ja saab pidu panna. See on kihvt, mulle nii väga meeldib mu grupp.

Pärast mata kt-d pidin sõitma kuskile Tiskre kanti, et teha ära oma ettevõtja intervjuu. Läksin kohtuma sellise firma nagu Homeyard omanikuga. Väga kihvt mees oli, rääkisime peaaegu tund aega igast ettevõtluse teemadel ja siis pärast veel niisama ka müügist ja müümisest. Homeyard müüb sääsetõrjevahendeid, robotmuruniidukeid ja veel muid sellised aiaasju, millest ma nüüd ka väga põhjalikud teadmised omandasin. Väga lahe oli see hetk, kui ma ära hakkasin minema, siis ütles ta mulle lihtsalt tsau. See oli päris naljakas, sest no mu kujutlus ettevõtjatest oli hoopis teine, ei tundu, et võiksin nendega rääkida lihtsalt nagu sõbraga, kui lähen mingit intervjuud tegema ja üldse kui on selline niiöelda ametlik kohtumine. Ja nüüd ma juba hullult ootan seda, kui hakkan AIESECi pärast ka palju, loodetavasti, ettevõtjatega kohtuma.

Pärast intervjuud sain teada, et pean tagasi kooli minema ehk siis uuesti bussiga, trolliga ja teise trolliga Mustamäele sõitma. Ma ausõna veedan vähemalt kolmandiku oma päevast ühistranspordis ja see on üsna häiriv fakt. Nojah, läksin kooli tagasi ja siis oli meil raamatukogus icx tiimiga vaja kokku saada ja tähtsat infot üksteisega jagada. Järgmine nädal algab reaalne töö lõpuks pihta ja ma nii väga juba ootan seda.

Ja nüüd lõpuks neljapäev. Mul oli väga edukas päev. Sain lausa kaks hinnet päeva jooksul, mõlemad oli 2-d. Jeei! Mul ikka läheb hästi nende kooliasjadega. Majandusmatas ostsustasime Lehtiga, et me enam eriti ei taha seal olla ja siis läksime linna kohvikusse kooki sööma. Läksime Raekoja platsi Kehrwiederisse ja seal on ikka veel maailma parimad koogid. Ma võtsin tiramisu koogi, mis oli ülihea ja see virsiku-kohupiimakook, mida Lehti sõi, oli ka lihtsalt võrratu. Pärast läksin poodi ja ostsin igast asju, et kodus ka seda kooki teha. Parem oleks, et see hästi õnnestub.

Salescamp

Nonii, siit tuleb minu järjekordne maratonpostitus nädalavahetusest. Ma ausõna mõtlsin eile öösel, et ma kirjutan kohe, kui on veel värsked emotsioonid ja sellepärast ka, et tuleb lühem tekst korraga, aga laiskus oli suurem kui tahtmine, nii et tuleb kõik ühekorraga.

Alustan reedest. Reede hommik oli absoluutselt võrratu, sest ma sain ennast välja puhata. Magada kella kümneni on täielik privileeg, mida ma viimasel ajal liiga harva kohtan. Pärastpoole tegin ühte väga head kooki, tahtsin seda kaasa võtta, kui õhtul Kadri juurde pidin minema. Kook ise oli üsna kummalise maitsega, aga tüki kaasa võtsin ta ikkagi. Millalgi päeval sättisin end linna poole, et minna Salescampile. See on üks AIESECi müügikoolitus, mis terve selle nädalavahetuse toimus, reedest pühapäevani. Reedel algas kogu üritus sellega, et Mercury Internationalist (see on koolitusfirma) tuli rääkima üks mees, ma ta nime kahjuks enam ei mäleta, aga ta rääkis väga hästi, väga huvitav oli kuulata, kuna tal endal on 18 a müügikogemust ja seega oli aru saada, et ta teab, millest räägib ja niisama ei tulnud meile sinna taidlema. Aega kahjuks oli vähe, nii et päris paljude asjade kohta ütles ta, et ei jõua pikemalt rääkida. Aga hoolimata sellest jäi hästi positiivne emotsioon ja sain juurde palju uut kasulikku infot, mida sai tegelikult ka kohe paar järgmise päeva jooksul ära kasutada.

Pärast seda tuli õhtuprogramm ehk siis kõik jagati kolmestesse võistkondadesse ja tuli teha üks praktiline ülesanne. Ülesanne tähendas seda, et igale võistkonnale anti 10 Kylie Minogue lõhnatestrit, millega pidime minema linna peale ja neid siis inimestele müüma. Olin võistkonnas koos Annaga, kes RAMis kunagi käis, nii et üks tuttav ees ja teine tüdruk oli üks Kaisa-Triin, nagu hiljem selgus on ka Johhi ja Matu kursakaaslane ja ühesõnaga tunneb kõiki neid, kelle pärast ma end päris tihti Tartu vean. Esialgu meil ei sujunud üldse, nii et läksime hoopis Kaubamajja, et süüa osta. Sõime kõhud täis ja otsustasime uuesti proovida. Nüüd läks juba palju paremini, saime ka reaalselt mõne testri mõnede sentide eest maha müüdud ja tundus, et läheb enam-vähem. Lõpuks saime kõikidest lahti, raha küll just väga palju ei saanud kokku, ainult natuke üle 4 euro, aga kogemus oli mõnus. Mulle tegelikult isegi meeldis see ülesanne siis, kui olin sellest esimesest ebamugavustundest üle saanud. Aga põhjus, miks meil väga hästi ei läinud oli see, et lähenesime inimestele veidi valesti. Väga hästi läheb peale ja tekitab huvi see, kui rääkida inimestele, et meil on selline mäng ja rääkida natuke AIESECist ja miks meil selline mäng on jne, neis tekib siiras huvi ja nad jäävad kuulama ja on tegelikult nõus päris palju raha andma. Meie viga oli see, et üks tüdruk minu võistkonnas ütles alati mingi hetk lause, et te võite anda ka mõne sendi, et see on okei. Aga tegelikult ei ole, sest selle tulemusel pole ka mõtet oodata suuremat summat, kui mõni sent, kuigi eesmärk on ju saada võimalikult palju raha inimestelt. Nii et sellest oli kahju, aga tol hetkel me selle peale ei mõelnudki, tundus lihtsalt olulisem kõigist testritest lahti saada. Mingi hetk helistas mulle mu kursavend ja rääkis mulle väga pikalt üsna segast juttu, nii et müümisega ma rohkem tegeleda ei saanudki. Sellest oli kahju, aga no mis siis. Tagasi minnes oli päris suur üllatus, kui kuulsime, mis summadega teised tagasi tulid. Kuue tiimi peale kokku teenisime tunni ajaga lõhnatestrite eest, mis pole mõeldud müügiks, 93 eurot ja natuke veel midagi. Seega väga palju. Preemiaks lubati raha meil endale jätta. Jeei! Midagi muud olulist sel õhtul vist enam ei juhtunud, paljud läksid Patrickusse tähistama edukat esimest õhtut ja mina algselt pidin jääma Kadri juurde linna ööseks, aga kuna plaanides toimus üks suur muutus, siis jõudsin omadega hoopis kuskile lennujaama taha välja, Mõiku vist. Sinna jõudmine oli muidugi ka paras seiklus, aga teades seda, kuidas ma orienteerun, siis pole see ka väga ime. Seal elab mu teine kursaõde Ave ja lõpuks kui omadega kohal olin, siis ma ei olnud veel uksest seeski, kui mulle juba üks väga kena ja maitsev roheline kokteil ulatati. Väga mõnus kodu on Avel, kui ma tulin, siis oli neil lausa kaminas tuli ja väga hubane oli seal olla. Tegime seal igast nalja ja rääkisime läbi Skype Ave ja Kadri sõpradega, kes kuskil Itaalis parasjagu elavad. Kuna ma nii hlija kohale jõudsin, siis tegin turbojoomist, mida ma hommikul loomulikult väga kahetsesin. Igatahes jõin Gini, mis maitses täpselt nagu keegi oleks mulle kadakaoksa klaasi pannud ja selle peale tuli mulle meelde see üks õhtu, kui Katuga Türgis kahekesi välja läksime ja endale rummikoksid tellisime. Need maitsesid täpselt sama kadakaselt. Väga pikk me õhtu tegelikult ei olnud, üsna vara juba läksime tuttu, sest tublid inimesed pidid tööle minema ja mina juba 10st ka linnas olema.

Hommikul mul maapind veidi lainetas ja oli muidu mitte just kõige säravam olla ja seepärast otsustasime Kadriga Hesi hommikust sööma minna. Ma sõin ilmselt oma elu kalleima ja halvima Caesari salati. Salat kujutas endast väga palju maitsetut kapsast ja kuivanud kana, nüüd lihtsalt tean, kus edaspidi hommikust süüa ei tasu. Edasi liikusin jälle Salescampile, teine päev pidi tulema päris pikk ja tihe. Alguses räägiti palju igasugu olulist infot, selles, mis on see toode, mida me müüme, kuidas müüme jne. Väga palju olulist infot väga lühikese ajaga, nii et lõunaks oli päris suur segadus peas. Lõunat sõime ehtsas soomlaste pubis, see on lihtsalt hämmastav, kui lärmakad nad olla võivad või kui rõvedad. Äärmiselt ebameeldiv.

Pärast lõunat läks üritus edasi ja nüüd hakkas toimuma juba praktiline osa ehk kuidas teha kõnesid ja hiljem ka kuidas kohtuda firmajuhtidega. Kõnede tegemine tähendab siis seda, et pärast seda, kui eelnevalt on välja valitud potentsiaalsed firmad, kes võivad meilt noori spetsialiste tellida, siis tuleb otsida nende ettevõtete kontaktid ja nendega ühendust võtta. Kõne kujutab endast seda, et helistan, tutvustan ennast ja AIESECi ja siis räägin talle ameie praktikavahetuseprogrammist lühidalt, püüan temas piisava huvi äratada, et saada kohtumine, kus asjast täpsemalt rääkida ja hea õnne korral ka leping saada. Praktiline osa oli siis selline, et kuus inimest ja kaks tiimijuhti läksime eraldi tuppa ja pidime reaalselt inimestele helistama ja oma teenust pakkuma. Päris hirmus oli telefoni ikka enne esimest kõne käes hoida ja numbrit valida. Kõne läks esimese korra kohta isegi üsna hästi, ma ei saa öelda, et ma hullult rahul olin sellega, aga ma sain kohtumise, mis tähendab, et tegelikult oli mu kõne edukas. Helistasime muidu mingitele tiimijuhtide tuttavatele, mitte päriselt suvalistele firmajuhtidele. Mulle sattus üks mees, kes on endine AIESECi mingisugune tähtis asjapulk, ja seetõttu rääkis ta minuga väga pikalt, küsis väga palju ja minu kõne oli selline, nagu need tavaliselt välja ei peaks nägema. Muidu peaks olema lühike ja lööv ja kogu lisainfo peaks rääkima juba kohtumisel. Aga põhjus, miks mu kõne nii pikaks kujunes oli see, et see mees tahtis lihtsalt isiklikust huvist teada, kuidas uutel liikmetel helistamine välja tuleb ja kui hästi nad oskavad jagada infot AIESECi kohta. Väga hullu kriitikat ma oma kõne kohta tagasisides ei saanud, nii et üldiselt jäin rahule. Teiste kõnesid oli ka väga huvitav kõrvalt jälgida, sest inimesed ikka nii palju muutuvad, kui nad on pingelises olukorras ja peavad võõrastega rääkima. Kõigil oli mõni parasiitsõna, mida sellises olukorras eriti palju hakatakse ütlema ja see on kohati päris naljakas. Ma imestasin, et mul seda ei olnud, aga see on väga hea, sest sellest lahti saamine oleks üsna keerukas.

Nojah, nii palju kõnedest. Pärast kõnede tegemist oli aeg kohtuda firmajuhtidega. Firmajuhte mängisid vanemad AIESECi liikmed. See nägi välja nii, et meid jagati kahe kaupa paaridesse ja siis saime mingi situatsioonikirjelduse, mille järgi kohtumine toimus. Esimene olukord oli selline, kus pidime kohtuma mööblitootjaga, kes isiksuselt oli üsna ebameeldiv inimene, selline rikas, aga külm ja ülbe suhtumisega eestlanna. No see kohtumine läks nii, et kuna mu partner oli väga jutukas poiss, siis ei õnnestunudki mul väga suud ta kõrval lahti teha. Aga kuna meil oli kaks kohtumist ette nähtud, siis teise ajal sain mina rohkem rääkida. Nüüd oli firmajuhi isiksus väga jutukas ja avatud suhtleja, kes lihtsalt oli meiega valmis lobisema, kuigi tal puudus igasugune kavatsus endale praktikant võtta. See kohtumise asi oli tegelikult päris raske mu jaoks, närv tuli sisse ja sellest loomulikult kohe aru saada. Ma ei kujuta ettegi, kui hirmus võib olla päris esimene kohtumine. Eks see ole loomulikult harjutamise asi, aga teades ennast, siis sellised asjad mul just väga kergelt ei tule. Kokkuvõttes oli see kogemus väga kasulik, õppisin väga palju ja ma tean, mida on vaja parandada. Pühapäeval näiteks juba läkski paremini. Pärast kohtumisi saime nende kohta tagasisidet ja siis toimus veel igasugust infojagamist, millest suurt midagi rääkida ei ole. Õhtuks oli muidu plaanis saun ja niisama chill, aga kuna ma elan seal, kus ma elan, siis mu ainus võimalus ööseks koju jõuda oli minna viimase marsa peale. Enne seda sain veel nautida kvaliteetaega Solarises istudes, sest mul olid ajad valesti meeles.

Pühapäev. Hommikul läksin jälle Tudengimajja ja koolitus jätkus. Räägiti veel, kuidas kohtumistel käituda ja palju olulist infot jälle ning selle lõpetuseks tuli veel läbi teha üks kohtumine. Seekord oli siis juba teine kohtumine, kui firma on otsustanud, et võetakse praktikant ja siis tuleb koos täita praktikaküsimustik, et meie saaks hakata otsima neile sobivaid kandidaate. See kohtumine läks mul juba palju paremini, närvis ma enam ei olnud ja kõik oli väga okei. Halb asi oli see, et enne kohtumist oli ainult mõni minut aega kogu see umbes 10 lk pikk küsimustik läbi lugeda ehk siis päris raske oli anda soovitusi firmajuhile, kui ma teadsin ankeedist sama vähe kui ta ise. Üldiselt läks hästi ja olen endaga üsna rahul. Koolituse lõpetuseks tuli meile rääkima üks mees Rumeeniast, Lupe või Lupo, ei mäleta ta nime täpselt, ta rääkis sellest, kuidas ennast motiveerida ja kuidas hästi selles müügimaailmas hakkama saada enda kogemuse põhjal. Väga kihvt tüüp oli ja tore oli teda kuulata, aga kuna ma olin meeletult väsinud, siis üldse ei jaksanud mingi hetk enam jälgida ja silmad lihtsalt vajusid kinni. See oli üsna piinlik, sest ma istusin otse ta vastas ja ta vaatas mulle pidevalt otsa, aga ma andsin oma parima ja kuidagi ikka õnnestus oma silmad lahti hoida ja lõpuni vastu pidada. Halb kui nii juhtub :)

Siis sai kogu Salescamp läbi ja mulje sellest on ikka päris võimas. Ma juba väga ootan, millal kogu see asi päriselt pihta hakkab, aga sinna pole palju, novembris juba.

Inimesed on nii ilusad ja head

Ongi, päriselt. Tundub uskumatu, et mu kursavend ootab lihtsalt sellepärast mind, et mulle ust lahti hoida või kursaõel on meeles, et ma kunagi esmaspäeval muu jutu sees mainisin, et mul ei ole kuskil ööbida nädalavahetusel. Või keegi annab mulle oma viimase müslibatooni, et ma rohkem tühja kõhuga ei peaks olema. Kõik see juhtus täna, aga iga päev on kõik inimesed mu ümber nii armsad ja toredad. Mul on vahepeal tekib küsimus, et kas ma tõesti olen seda kõike väärt.

Eile oli samamoodi üks hästi mõnus päev. Koolist mäletan ainult seda, et Lehtiga lõbustasime end arvuti taga majandusmatas nagu iga kolmapäev. Avastasin oma webcami, piuldid tulid vägevad eksole ja õppisin lõpuks skype kasutama :) Pärast kooli oli väike mataõppimine ja siis juba kimasime Andrease autoga linna poole. Sain teada, et Kosmose kino juures ongi Liivalaia, mis päris hea, sest nüüd oskan jälle natuke raohkem Tallinnas orienteeruda. Muidu mu kursakaaslased naerid natuke mu üle, et ma ikka üldse aru ei saa, kus miski asub. Liivalaias tegin Lehtiga tsau ja liikusin edasi linna poole, et oma AIESECi tiimiga teha teambuildingut (see tähendab oma tiimiliikmetega lähemalt tuttvaks saamist) ehk siis plaan oli minna piljardisse ja pannkooke Kompressorisse sööma. Saime kokku kuskil Viru tänava otsas ja meie kõigi suureks üllatuseks oli suurim hilineja esimesena kohal. Alustasime pannkookidega ja oli hästi mõnus igast loba ajada. Mustikamoosiga pannkook on muide ülihea, soovitan igatahes järgmine kord proovida. Edasi sai see, et nägime ära TÜ neljanda korruse, sest Gregorile tundus hea mõte, meid sinna üles viia, lihtsalt niisama. Aga ta sai oma kooliasjad aetud ja edasi juba piljard. No kui pole kolm aastat ikka mänginud, siis ega ma väga just seal ei hiilanud. Statistika oli see, et see paar, kus mina mängisin kaotas alati, välja arvatud viimane mäng. Jeei! Muidu sain umbes kolm või neli palli auku, seega päris rahul olen endaga. Muide meie tiimi huvitav omapära on see, et tüdrukud armastavad jalgpalli ja poisid ei tea sest suurt midagi. Järgmiseks on vist plaanis paintball.

Ja siis oli näitekas. Nii väga ootasin seda, eelmine nädal jäi ära. Väga kihvt oli, tegime igast etüüde ja niisama improt ja värki. Etendusega me ei kiirusta, mis mulle väga meeldib, sest mulle hullult meeldib teha just etüüde ja improt. See loob alati nii mõnusa õhkkonna ja pärast teatrist ära minnes oleks nagu energiasüsti saanud, totaalne duracelli-jänese tunne on iga kolmapäev. Ja see on väga hea, sest neljapäevad on ühed päris hirmsad päevad tegelikult koolis.

Veel oli mul võimalus taaskord minna tantsima, mingit rahvatantsu või midagi sellist, aga loobusin seekord, sest kui viimane kord käisin, siis see oli taas elav tõestus sellest, et tantsides olen ma lihtsalt nagu puujalgadega hobune. Võib-olla kunagi jälle, kui ma valsisammu ära õpin.

Täna olen ma neljapäeva õhtul üle nii tüki aja kodus, et tegelikult ma viimast korda ei mäletagi. Selle puhul tegin ma oma lemmiktoitu ehk täidetud suvikõrvitsaid. Ma pole nii ammu enam süüa teinud ja sellest on hästi kahju, nii et tänane õhtu on igati asja ette läinud.