Ülikool

Esimene ülikooli nädal on juba seljataga ja peaks ütlema, et see on olnud uskumatult lahe. Tõesti tõesti on hea meel, et ikkagi Tallinna jäin, sest siin olen sammukese võrra lähemal oma unistusele.

Eile käisin Tartus, et Katu ja Hanneka uus kodu ilusti üle vaadata ja siis oli küll korraks see hetk, kus mõtlesin, et tahaks ka niimoodi elada, eriti veel nii ilusas korteris. Igatahes, kuna mul on edaspidi kooli reeded vabad, siis saan mõnikord lausa kolmeks päevaks külla sõita.´

Aga esimene nädal on möödunud väga põnevalt ja segadusseajavalt. Esimesel päeval oli maastikumäng, mis kestis üle nelja tunni, meid jooksutati TTÜ ümbruses edasi-tagasi, ikka nii, et igale poole minek võttis palju aega. Aga oli lõbus, sain omale mõned uued tutvused ja isegi väikest Madist nägin, mis oli väga imelik, sest ta oleks pidanud teglikult sõjaväes olema. Nojah, tema põhjendus oli, et ta lihtsalt tahtis näha, milline on ülikoolielu.

Teine päev algas juba päris kool peale, oli väga palju koolikorraldust kirjeldavaid loenguid, mõne sellise eest saab lausa ainepunkte. Uut infot oli nii meeletult palju, et kui lõpuks õhtul koolis tulema sain, siis oli peas ikka kõik üsna sassis. Tark nagu ma olen, loomulikult ei viitsinud kõike üles kirjutada, seega nüüd olengi ma vahepeal üsna segaduses, mida tegema pean, sest lihtsalt ei mäleta ju. Väga palju õppimist toimub internetis, moodles ja veel mingites kohtades, hästi palju peab uusi kasutajaid igale poole tegema. Ükspäev proovisingi nendega ühele poole saada, aga tulemuseks oli ainult üks veel suurem segadus, mis peab homsek kuidagi lahendatud saama, sest alates homsest saab aineid deklareerida.

Millalgi esimesel loengupäeval tegid tuutorid meile tutvumismänge. Enese tutvustamine seisnes selles, et tuli öelda oma nimi, eriala ja see, et kas oled vallaline või suhtes. Teisel päeval oli tutvumine näiteks selline, et tuli enda ees oleva inimest ülevalt alla masseerida.

Ülejäänud päevadel tegelikult oligi samamoodi, palju igast tutvustvaid loenguid ja selline üldine värk. See oli vist kolmapäev, kui oli ka üks kahrtunnine loeng, mille jooksul tutvustati kõik erinevad TTÜ oragnisatsioonid ja klubid jne ära ja veel mõned suured tudengiorganisatsioonid. Pärast seda saime kõik omale tudengiaabitsad ja kotitäie igast pudipadiga. Selle sisu avastasime pärast Johhi ja Katuga, käisime Foorumis jäätist söömas ja saime viimast korda kokku, enne kui nad Tartusse kolisid. Kaks päeva hiljem ma küll sõitsin juba külla, aga siiski.

Samal päeval ostsin veel omale uue arvuti. Olen oma valikuga väga rahul, see täpselt selline nagu ma tahtsin ja paremgi veel :)

Neljapäeval jagati kõik gruppidesse ehk sain lõpuks teada, kellega koos ma järgmised kolm aastat õpin. Mul on ausalt juba praegu kahju, et see kolm aastat väga ruttu läbi saab, lihtsalt tean, et see saab olema ilmselt parim aeg mu elus ja no lihtsalt on nii, et parimad asjad saavad ruttu läbi. Minu grupis tundub, et on väga toredad inimesed, Mona sattusime ka kokku ja natuke olen juba tutvunud paari tüdrukuga.

Reedel oli aktus, mille kohta Kristin ütles mulle, et pole mõtet minna, kuna need pidavat olema kaks kõige mõttetumat tundi oma elus, mis seal veedan. Ma mõtlesin, et esimesele aktusele ikka minemata ju ei jäta ja siis minu ja kõigi teiste suureks üllatuseks sain kogu see värk ainult poole tunniga läbi. Rektor rääkis natuke, näidati mingeid videoid, veel paar mees rääkisid, koor laulis ladina keeles ja siis üks hetk nagu muu jutu sees rektor mainis, et aktus on lõppenud. Dekaanid tõusid lava peal püsti ja lihtsalt kõndisid minema. Inimesed saalis olid ikka üsna segaduses nägudega. Ja pärast aktust liikusingi juba koju ja siis linna tagasi ja Tartu poole.

Homme hakkab päris kool peale.

Juba täna algab ülikool!!!

Glad you came

Alustasin päeva mõttega, et lähen ostan lõpuks omale märkmiku ja lõpetasin hoopis tivolis. Elu on üllatusi täis ja mõnus on ja üldse olen lõpuks rahul oma otsusega, et ikkagi otsustasin Tallinna kasuks. Peaaegu oleks juhtunud, et Katsu oleks ka tulnud sama asja õppima, aga kuna ta ei teadnud, et ma sinna lähen, siis läks hoopis EBS-i. Nojah.

Tivoli oli muidugi võimas. Ses suhtes, et pealtnäha olid kõik need asjad mitte väga hirmsad ja tundus, et võiks nagu minna küll, aga siis kui kogu see värk lõpuks keerlema hakkas, siis oli lihtsalt valus. Hoog oli nii suur, et üksi olles lihtsalt lendasin mööda oma istet edasi-tagasi ja kahekesi olles vajus Katsu mulle niimoodi peale, et ma lihtsalt olin surutud tooli serva ja tema vahele või siis jäi mul jalg mingi toru alla kinni. Ühe karuselli peal, see kus on need ringikesed, mis veel eraldi keerlevad, seal mingi mees lihtsalt keerutas kogu aeg meile hoogu juurde, nii et hing jäi kinni ja maha tulles oli üsna paha olla. Aga muidu oli lõbus, hiljem läksin veel Markuse juurde, ootasime Siimonit ja siis läksime kõik koos Patrickusse. Mõnus päevake. Tundub, et kõik järgmised saavad ka tegusad olema.

Eile olin nii tubli, et sõitsin jalgrattaga linna ja tagasi. Tegelikult sellepärast, et tahtsime Eliisiga näha Tabasalu mäe tunnelit ja siis edasi oli nii hea sile tee, et edasi sõitmata ei saanud jätta.

Smurfiina on üks naljakas sõna. Nagu Ferniina.

???

Pühapäevaõhtune šokiteraapia. Sain meili, et olen Tartu ülikooli vastu võetud ja pean oma otsuse nii kiiresti kinnitama, kui võimalik. Ei teagi ausalt öelda, mis nüüd teha, sest ma olen nii leplik TTÜ mõttega, mulle vist kooli mõttes meeldib see isegi rohkem, aga no nii ahvatlev on mõelda, et saaksin elada päris oma elu teises linnas omaette. Oeh jah, keegi palun öelge mulle, mis teha.

Ei tea

Nägin unes, et kolisin elama kuskile Siberi tagaossa üksikule saarele, mis on aastaringselt jäätunud ja see on nii väike, et seal asub ainult üks maja.

Elu on ilus ja mõnus

Suvel kohe üldse ei viitsi arvutit enam lahti teha ja veel vähem viitsin ma midagi kirjutada. Aga, et ei juhtuks seda, mis juhtus eelmise suvega, siis midagi nagu tahaks ikka kirjutada. Lihtsalt eelmise suvega juhtus see, et mõni nädal avastasin, et mul on mingist eelmise suve perioodist totaalne mäluauk ja mul pole õrna aimugi, millega ma aasta aega tagasi tegelesin.
Niisiis jah, kunagi ammu, mõni nädal tagasi olin Horvaatias ja see on nii võrratu riik, et ma kavatsen sinna veel kindlasti tagasi minna. Ja Veneetsiasse ka, enne kui see vee alla vajub. Horvaatia veinid on üle kõige, nii et Dreamerit või muud taolist nagu väga enam tahagi. Horvaatia on täis pisikesi igivanu linnakesi, mis asuvad lihtsalt mäe otsas, see on päris huvitav, kuidas ümberringi on ainult mäed ja siis ühe otsas on äkki linn. Aga mulle tohutult need linnad meeldisid. Horvaatia au ja uhkus on muidugi mitukümmend km pikk nudistide rand, millest üks päev paadiga mööda sõitsime ja siis veel käisin mingis looduspargis, kus olid meeletult ilusad järved ja kosed.
Pärast reisi ma küpsetasin ja küpsetasin ja keerasin ühe koogi perse ja siis küpsetasin veel ehk meil käis väga palju külalisi.
Siis vahepealne on natuke tühi koht. Aa... TTÜ lepingu sõlmisin ka ära, Katu oli mulle ilusti toeks selle juures ja nüüd kui raha makstud siis kahe nädala pärast on minu esimene koolipäev Tallinna Tehnikaülikoolis. Vanaema helistas mulle eile ja aravs, et see on ikka jube hea, et ma Tallinasse jään, sest ma saan tal nüüd palju rohkem külas käia, sest ta elab enam-vähem kooli kõrval. Nojah, eks ma siis käin.
Ja siis kunagi oli reede, mis oli väga kihvt igas mõttes. Kõigepealt sünnipäev kuskil Viimsi tagaotsas. Natuke oli imelik seal, sest tundsin ainult sünnipäevalast ja Eliisi ja Jaanat kellega ma sinna läksin. Kuna tundus, et hommikuni me seal vastu ei pea, siis läksime mingi hetk bussipeatusesse. Siis tuli buss ja me otsustasime veel ühte oodata, sest tahtsime veel natuke juttu ajada ja ma sain veelkord teada, et TTÜ ei ole üldse mingi hirmus koht ja seal on tegelikult toredad inimesed ja siis sain teada palju mingist organisatsioonist ja siis nii muuseas teavad kõik Maurot.
Aga edasi olin linnas Hellas Hundis, nägin Katut ja Johhit, hiljem seiklesin Mairi ja Jaanaga linna peal. Mingi hetk oli kell juba neli hommikul, väljas oli peaaegu valge, kui Katu ja Matu veel tähti nägid ning siis saime Katu ema auto peale ja Katu juurde magama. Bussisõit linna oli ka huvitav, buss oli rongi asemel ja siis seal leidus ikka igasugu joodikuid ja muid taolisi tüüpe. Aga linna jõudsin. Tulin küll mingi suvalise koha peal Ülemistes maha, läksin trammi peale ja olin siis natuke aega väga segaduses, kus ma olen ja kuhu ma sõidan, aga seekord orienteerusin õigesti (vau! eksole) ja jõudsin 15 varem lausa marsapeatusesse.
Ja nüüd on juba esmaspäev ja ma pole väga midagi tarka teinud, peale selle, et käisin kolmandat korda poole aasta jooksul jooksmas.