Alustasin päeva mõttega, et lähen ostan lõpuks omale märkmiku ja lõpetasin hoopis tivolis. Elu on üllatusi täis ja mõnus on ja üldse olen lõpuks rahul oma otsusega, et ikkagi otsustasin Tallinna kasuks. Peaaegu oleks juhtunud, et Katsu oleks ka tulnud sama asja õppima, aga kuna ta ei teadnud, et ma sinna lähen, siis läks hoopis EBS-i. Nojah.
Tivoli oli muidugi võimas. Ses suhtes, et pealtnäha olid kõik need asjad mitte väga hirmsad ja tundus, et võiks nagu minna küll, aga siis kui kogu see värk lõpuks keerlema hakkas, siis oli lihtsalt valus. Hoog oli nii suur, et üksi olles lihtsalt lendasin mööda oma istet edasi-tagasi ja kahekesi olles vajus Katsu mulle niimoodi peale, et ma lihtsalt olin surutud tooli serva ja tema vahele või siis jäi mul jalg mingi toru alla kinni. Ühe karuselli peal, see kus on need ringikesed, mis veel eraldi keerlevad, seal mingi mees lihtsalt keerutas kogu aeg meile hoogu juurde, nii et hing jäi kinni ja maha tulles oli üsna paha olla. Aga muidu oli lõbus, hiljem läksin veel Markuse juurde, ootasime Siimonit ja siis läksime kõik koos Patrickusse. Mõnus päevake. Tundub, et kõik järgmised saavad ka tegusad olema.
Eile olin nii tubli, et sõitsin jalgrattaga linna ja tagasi. Tegelikult sellepärast, et tahtsime Eliisiga näha Tabasalu mäe tunnelit ja siis edasi oli nii hea sile tee, et edasi sõitmata ei saanud jätta.
Smurfiina on üks naljakas sõna. Nagu Ferniina.
No comments:
Post a Comment