Suvel kohe üldse ei viitsi arvutit enam lahti teha ja veel vähem viitsin ma midagi kirjutada. Aga, et ei juhtuks seda, mis juhtus eelmise suvega, siis midagi nagu tahaks ikka kirjutada. Lihtsalt eelmise suvega juhtus see, et mõni nädal avastasin, et mul on mingist eelmise suve perioodist totaalne mäluauk ja mul pole õrna aimugi, millega ma aasta aega tagasi tegelesin.
Niisiis jah, kunagi ammu, mõni nädal tagasi olin Horvaatias ja see on nii võrratu riik, et ma kavatsen sinna veel kindlasti tagasi minna. Ja Veneetsiasse ka, enne kui see vee alla vajub. Horvaatia veinid on üle kõige, nii et Dreamerit või muud taolist nagu väga enam tahagi. Horvaatia on täis pisikesi igivanu linnakesi, mis asuvad lihtsalt mäe otsas, see on päris huvitav, kuidas ümberringi on ainult mäed ja siis ühe otsas on äkki linn. Aga mulle tohutult need linnad meeldisid. Horvaatia au ja uhkus on muidugi mitukümmend km pikk nudistide rand, millest üks päev paadiga mööda sõitsime ja siis veel käisin mingis looduspargis, kus olid meeletult ilusad järved ja kosed.
Pärast reisi ma küpsetasin ja küpsetasin ja keerasin ühe koogi perse ja siis küpsetasin veel ehk meil käis väga palju külalisi.
Siis vahepealne on natuke tühi koht. Aa... TTÜ lepingu sõlmisin ka ära, Katu oli mulle ilusti toeks selle juures ja nüüd kui raha makstud siis kahe nädala pärast on minu esimene koolipäev Tallinna Tehnikaülikoolis. Vanaema helistas mulle eile ja aravs, et see on ikka jube hea, et ma Tallinasse jään, sest ma saan tal nüüd palju rohkem külas käia, sest ta elab enam-vähem kooli kõrval. Nojah, eks ma siis käin.
Ja siis kunagi oli reede, mis oli väga kihvt igas mõttes. Kõigepealt sünnipäev kuskil Viimsi tagaotsas. Natuke oli imelik seal, sest tundsin ainult sünnipäevalast ja Eliisi ja Jaanat kellega ma sinna läksin. Kuna tundus, et hommikuni me seal vastu ei pea, siis läksime mingi hetk bussipeatusesse. Siis tuli buss ja me otsustasime veel ühte oodata, sest tahtsime veel natuke juttu ajada ja ma sain veelkord teada, et TTÜ ei ole üldse mingi hirmus koht ja seal on tegelikult toredad inimesed ja siis sain teada palju mingist organisatsioonist ja siis nii muuseas teavad kõik Maurot.
Aga edasi olin linnas Hellas Hundis, nägin Katut ja Johhit, hiljem seiklesin Mairi ja Jaanaga linna peal. Mingi hetk oli kell juba neli hommikul, väljas oli peaaegu valge, kui Katu ja Matu veel tähti nägid ning siis saime Katu ema auto peale ja Katu juurde magama. Bussisõit linna oli ka huvitav, buss oli rongi asemel ja siis seal leidus ikka igasugu joodikuid ja muid taolisi tüüpe. Aga linna jõudsin. Tulin küll mingi suvalise koha peal Ülemistes maha, läksin trammi peale ja olin siis natuke aega väga segaduses, kus ma olen ja kuhu ma sõidan, aga seekord orienteerusin õigesti (vau! eksole) ja jõudsin 15 varem lausa marsapeatusesse.
Ja nüüd on juba esmaspäev ja ma pole väga midagi tarka teinud, peale selle, et käisin kolmandat korda poole aasta jooksul jooksmas.
Niisiis jah, kunagi ammu, mõni nädal tagasi olin Horvaatias ja see on nii võrratu riik, et ma kavatsen sinna veel kindlasti tagasi minna. Ja Veneetsiasse ka, enne kui see vee alla vajub. Horvaatia veinid on üle kõige, nii et Dreamerit või muud taolist nagu väga enam tahagi. Horvaatia on täis pisikesi igivanu linnakesi, mis asuvad lihtsalt mäe otsas, see on päris huvitav, kuidas ümberringi on ainult mäed ja siis ühe otsas on äkki linn. Aga mulle tohutult need linnad meeldisid. Horvaatia au ja uhkus on muidugi mitukümmend km pikk nudistide rand, millest üks päev paadiga mööda sõitsime ja siis veel käisin mingis looduspargis, kus olid meeletult ilusad järved ja kosed.
Pärast reisi ma küpsetasin ja küpsetasin ja keerasin ühe koogi perse ja siis küpsetasin veel ehk meil käis väga palju külalisi.
Siis vahepealne on natuke tühi koht. Aa... TTÜ lepingu sõlmisin ka ära, Katu oli mulle ilusti toeks selle juures ja nüüd kui raha makstud siis kahe nädala pärast on minu esimene koolipäev Tallinna Tehnikaülikoolis. Vanaema helistas mulle eile ja aravs, et see on ikka jube hea, et ma Tallinasse jään, sest ma saan tal nüüd palju rohkem külas käia, sest ta elab enam-vähem kooli kõrval. Nojah, eks ma siis käin.
Ja siis kunagi oli reede, mis oli väga kihvt igas mõttes. Kõigepealt sünnipäev kuskil Viimsi tagaotsas. Natuke oli imelik seal, sest tundsin ainult sünnipäevalast ja Eliisi ja Jaanat kellega ma sinna läksin. Kuna tundus, et hommikuni me seal vastu ei pea, siis läksime mingi hetk bussipeatusesse. Siis tuli buss ja me otsustasime veel ühte oodata, sest tahtsime veel natuke juttu ajada ja ma sain veelkord teada, et TTÜ ei ole üldse mingi hirmus koht ja seal on tegelikult toredad inimesed ja siis sain teada palju mingist organisatsioonist ja siis nii muuseas teavad kõik Maurot.
Aga edasi olin linnas Hellas Hundis, nägin Katut ja Johhit, hiljem seiklesin Mairi ja Jaanaga linna peal. Mingi hetk oli kell juba neli hommikul, väljas oli peaaegu valge, kui Katu ja Matu veel tähti nägid ning siis saime Katu ema auto peale ja Katu juurde magama. Bussisõit linna oli ka huvitav, buss oli rongi asemel ja siis seal leidus ikka igasugu joodikuid ja muid taolisi tüüpe. Aga linna jõudsin. Tulin küll mingi suvalise koha peal Ülemistes maha, läksin trammi peale ja olin siis natuke aega väga segaduses, kus ma olen ja kuhu ma sõidan, aga seekord orienteerusin õigesti (vau! eksole) ja jõudsin 15 varem lausa marsapeatusesse.
Ja nüüd on juba esmaspäev ja ma pole väga midagi tarka teinud, peale selle, et käisin kolmandat korda poole aasta jooksul jooksmas.
No comments:
Post a Comment