On kummaline mõelda, et mitte kunagi enam ei lähe ma Rocca al Mare kooli kui selle õpilane. On kummaline mõelda, et mitte kunagi enam ei istu ma nende samade inimestega koos samamoodi nagu oleme seda teinud viimased 11 aastat. On kummaline mõelda, et ma olen suur ja täiskasvanu ja pean nüüd ise endaga hakkama saama.
Ma ei saagi tegelikult väga oma seisundist aru. Ilmselt see teadmine, et see eluetapp on läbi tabab mind ühel hetkel ootamatult. Aga praegu ma lihtsalt kulgen kuidagimoodi ja ootan, et saaks juba lennujaama poole sõita.
Ma ei teagi, tahaks juba palmi all päevitada ja kokteile nautida...
No comments:
Post a Comment